Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala-Mai oma poja Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla. Linnavahid tundsid Kala-Maie ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni.

Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei suutnud veel ei oda maast kergitada ega ammust noolt lasta. Linnavahid ütlesid talle: „Meie meisterdame sulle oma ammu ja oda. Need on väikesele mehele paslikud.“

* * *

Tooma saades kuusteist, tundis ta juba linna ja oli seal mitu korda kala müümas käinud. Nendel retkedel oli vana munk ta lugema ja arvutama õpetanud. Aga Toomas polnud ka ammulaskmist unustanud, vaid harjutas seda tihti linnamüüri varjus üheskoos vahimeestega. Nemad õpetasid Toomast ka vehklema ja ennast odahoopide eest kaitsma.

Toona korraldati Tallinnas iga kevad papagoi laskmise nimeline võistlus. Roosiaias pandi pika teiba otsa puine, kirjuks värvitud linnukuju, ja see, kelle nool papagoi maha paiskas, sai endale terveks aastaks ammuküttide kuninga auväärse tiitli.

Toomas ootas roosiaias piduliku rongkäigu saabumist. Mõnikord proovis mõni julge pealtvaataja papagoid alla lasta, aga seni polnud selles veel mitte keegi õnnestunud. Kuigi pealtvaatajate arvates oli Toomas kõigest poisike, tabas ta nool lindu ja see kukkus alla juba enne võistlejate kohaletulekut.

Tooma oskused ei jäänud peorahval märkamata ja varsti oli ta nimi kõigi linlaste huultel. Sõjasulaste pealik kutsus noormehe enda juurde ja palus tal linnavahiks hakata. Toomas vastas jaatavalt.

* * *

Toomasest sai vapper ja vastutustundlik sõjasulane. Kui tema aeg ühel päeval otsa sai, tahtsid linlased tema mälestust austada ja hakkasid raekoja torni tuulelippu Vana Toomaseks hüüdma.

Ja nii hoiab Toomas raekoja torni tipus veel tänapäevalgi pilku peal nii Tallinnal kui selle elanikel ja külalistel.